Technic Kitchen

Kiire.ee on avanud osaliselt oma uksed ning esmamulje on vägagi hea. Kõik kategooriad on ilusti esilehel olemas ja mugavalt kättesaadav – võibolla küll natuke raske on sealt soovitud lõiku esimese hooga leida, infotulv on üpris suur, aga sellest saab üle. Minul on Firefoxil sisse lülitatud „Begin finding when you begin typing,“ mis peaks ka Operal täiesti olemas olema ja see featuur aitab ilusti hädast välja. Ainsaks probleemiks on, et vaikimisi saab otsingukast fookuse, nii et kohe hoogsalt trükkima hakates, ei asu brauser mitte soovitud teksti otsima, vaid täidab hoopis otsingukasti. Ehk, et üks lisa hiireklikk fookusest vabastamise tarbeks. Igatahes, paremat versiooni, sellist, kus oleks kergem silmaga kategooriaid hoovata ja samas kõik asjad olemas oleks, mina välja mõelda ei suuda. Võibolla ainult, kui põhikategooriad oleks veelgi rohkem esile tõstetud, aga need on pisiasjad.

Kasutajaks registreerimine käib kiirelt, registreeimise kinnitusmeili tuli küll üle minuti oodata, aga see võis olla ka mu enda postkasti viga. Mingisuguseid üleliigseid kohustuslikke väljasid, mida kohustuslikus korras täitma peab, ei olnud, mis on juba iseenesest positiivne.

(veel…)

Panime ükspäev blog.tr.ee tiimiga pead kokku ning arutasime uusi ideid maailma muutmiseks. Kui siiani käis see üsna lihtsalt – arendajatel tuli lihtsalt klikkida Windowsi Start menüüle, valida Programs ning avanenud nimekirjast võtta mingi suvaline programm, mida tihti kasutad ja mida saaks mõningate mööndustega ka veebipõhiselt implementeerida ning see siis vastavalt mainitule ka reaalselt ja veebipõhiselt, nagu eelpool mainitud sai, implementeerida (see on päris hea sõna mu arust, see implementeerimine). Nii sündisid igasugused Writelyd ja Meebod. Kahjuks on aga too antud nimekiri üsna lühike ja edaspidi tuleb mujalt inspiratsiooni hankida.

Igatahes, tekkis meil ajurünnaku käigus idee ehitada midagi raamatuvahetusbörsi laadset. Sellist, kus kasutaja, kellel on mõni üleliigne raamat, saaks selle üles anda ning soovija saaks selle pakkujalt kas niisama, mingi tasu eest või vahetaks omapoolse raamatu vastu. Peamine idee seisnekski siis just selles vahetamise osas, et kui kellelgi on mingi raamat, mida ma väga vajan, siis ma äkki oleksin nõus enda raamaturiiulist midagi vastu loovutama – midagi sellist, mida äkki pakkujal hädasti vaja peaks minema.

Teeks seda loomulikult web 2.0 parimatele standarditele vastavalt, millesse oleks kaasatud siis näiteks sildipilved, mugav ja kiire navigeerimine, lihtne ja lakooniline, samas ilus disain, tasuta kasutamine, kõik-vajalik-käe-jala-juures tunne, intuitiivne kasutajaliides, mitmesajakilobaidised javascriptid, millest enamus on reaalselt kasutamata jäänud funtktsioonid, hanguv ja veateateid loopiv brauser, ootamatud probleemid muude brauseritega, kui arenduseks kasutatud, bandwitdhi räme raiskamine, igavene beta-staatus ning kõik muu asja juurde käiv. Nii, et tundus, nagu oleks olemas nii sisu, kui tehniline võimekus sellist asja ellu viia.

Kuid, kuid, kuid, igal asjal on omad kitsaskohad. Kõik me tahame saada igasugu vahvaid asju, aga andmisega tekib tõsiseid probleeme. Kui aga mitte keegi ühtegi raamatut välja ei anna, ei saa mitte keegi neid ka endale saada, tekib surnud ring ja meie vahvast teenusest kujuneb ainult raske tööga tehtud multifunktsionaalne vidin, millest kokkuvõttes kellelgi midagi kasu pole. Küsitlesime paari inimest ja kõigile meeldis see idee saada igatsetuid raamatuid, aga enda riiulist midagi loovutama polnud keegi eriti valmis.

Küsimuseks oleks siis, et kuidas motiveerida tarbijaid sellist süsteemi üldse sihipäraselt kasutama, et miks peaks keegi üldse midagi enda poolt välja käima. Nõudlus võib ükskõik kui suur olla, aga ilma pakkumiseta pole sellest mingit abi. Ja kas sellisel teenusel olekski üldse mingit mõtet. Meie jäime selle koha peal igatahes natuke jänni.

Microsoft andis välja IE 7 Beta 2 kasutajatele vabalt proovimiseks, kuuldavasti valmivat lõppversioon aasta lõpuks. Siinkohal sellel pikemalt ei peatukski, eks igaüks saab ise juba vaadata, et mida sellega teha annab. Minul näiteks hakkas peale esimest beetat tekkima probleeme osade arvutis asuvate xml failide avamisega, nii et neid tuli avada vaikimisi seatud IE asemel hoopis Firefoxiga. Beeta 2 kohta ma veel ei tea.

Olulisem on aga, et Microsoft on hakanud aktiivselt tegelema konkurentide plussidele kannule trügimisega, avades portaali Add-Ons for IE – tegu seega millegi Firefoxi Extensionite sarnasega. Ja tõsi ta on, et eelkõige on muutnud Firefoxi paljudele kasutajatele ainuõigeks valikuks needsamad extensionid, olgu tegu siis aretajate või niisama mugavust armastavate kasutajatega. Kõige peale ei jõua ükski ettevõte mõelda ja nii tulebki osa arenduse koormast anda kasutajate kanda.

Võrreldes aga Firefoxi Add-Ons lehega, on Microsofti oma üsna nõrk. Kui Firefox puhul on tegu konkreetsete tasuta pluginatega, mida on pealekauba ülimalt suures valikus, on IE lehel leida peamiselt mingisuguseid kolmandaid programme, mis IE-ga õrnalt nurkapidi seotud ning pealegi on neist suur osa üldse tasulised. Kui asjad samamoodi jätkuvad, hakkab sealt väärt sisu leidmisega kõikide nende tasuliste, üksteise kloonide, mis mitte midagi uut ei paku, programmide hulgast leidmine vägagi raske olema.

Seega hetkel tundub mulle küll see sait üpris mõttetu, aga eks aeg näita, IE lööb endiselt massiga, tema kasutajate hulk on meeletu ja sul võib olla ükskõik kui hea ja vahva toode(Firefox, Opera jne), aga kasutajad eelistavad konkurendi oma (IE), siis pole sellest suurt tolku.

Feedreader on tulnud välja uue versiooniga, mille järjekorranumbriks on seekord juba 3.0. Tuleb tunnistada, et saadaolevatest vabavara rss-lugejatest on tegu mu lemmikuga – eelmised versioonid rookisin ma arvutist üsna kähku välja, kuid toda uut, kolmandat, kasutan rahulolevalt juba beta-väljalasetest saadik.

Minu jaoks on veenvad argumendid asja lihtsus, silmale hea vaadatavus ning laiekraanile laptopile hästi sobiv kolmeks lõigatud vaade, kus vasakul ribas asuvad rss-vood, keskel pealkirjad ja paremas postituse sisu. Võimalikud on muidugi ka standarsemad vaated – või õigemini, ka see eelmine oli täiesti standardvaade, kuid siiani tänu kitsatele ekraanidele vähe kasutust leidnud – ehk siis meiliklientidest tuttav, kus pealkirjad asuvad postituse sisu kohal ning ka selline, kus pealkirju üldse ei näidata, aga neid viimaseid ma isiklikult ei kasuta.

Küll jõudsin ühe vea (või tänapäeva keeles- featuuri) täheldada, nimelt meilboksi moodi vaates ei saa vähemalt hiirega lohistades muuta pealkirjade paanide laiusi. Kuupäeva osa asub laia ekraani puhul kuskil lollakas kohas keskel ning kuidagi mõistlikumalt seda paigutada ei õnnestunud.

Lisandunud on ka igasugused mugavamad smartfeedid ja asjad, mida ma küll ei kasuta, kuna siiani pole mulle keegi selgeks suutnud teha, et mille jaoks need kasulikud peaksid olema – mulle tõesti ei jookse kokku kogu maailma rss-vood, mille hulgast nagu pime kana tera otsida tuleks. Mul on kirjas seal umbes paarkümmend blogi rss-i ja need olen ma suutnud siiani kõik niisama, ilma nutivoogudeta, läbi vaadata.

Lõpetuseks, postituste sisu näitamiskes kasutatakse endiselt IE komponenti – huvitav, millal tuleb aeg, kui kasutusel võetakse näiteks hoopis Gecko?

Üks viimase aja tehnoloogiad, mida eriliselt ekspluateerima on hakatud, on Lokesh Dhakari poolt aretatud LightBox JS. Tegu on nimelt tehnikaga, kus näiteks pildile klikkides kaetakse lehekülg läbipaistva tumedama varjuga ning avaneb seesama pilt suurelt keset ekraani. No kuulge, isegi SLÕhtulehe veebiversioon kasutab justnimelt sedasama süsteemi piltide näitamiseks ning tuleb tunnistada, et kuigi tundub olevat vägagi kontekstiväline, näeb see pildivärk seal lehel täitsa hea välja. Lightbox on välja antud Creative Commons Attribution 2.5 litsentsiga ja seega võib igaüks, ka eelpoolmainitud SLÕhtuleht, seda vabalt kasutada.

Kuid asi pole jäänud soiku ning originaalautori poolt on välja antud juba uuem, täiuslikum versioon Lightbox JS v2, mis on ehitud uhkemate efektidega ning parema võimalusega pildigrupi näitamiseks ning piltide vahel navigeerimiseks.

Veidi rohkem on teinud Cody Lindley, kes tegi oma versiooni Lightboxist, nimega ThickBox. Originaaliga suurimaks erinevuseks on võimalus kasutada ka muid elemente peale piltide, täpsemalt ka suvalist HTML-i ja seda nii skrollitavana, kui niisama. Oma implementatsioon on ka PJ Hyettil.

Sarnast teostust kannab endas muuseas Notify, mis kujutab endast tavaliste javascript.alert() ning javascript.confirm() funktsioonide stiilsemat asendust. Kahjuks töötab see hetkel IE-ga mitte just kõige paremini, tegu on siiski veel alles beta-staadiumis tootega.

Viimasel ajal on hakanud ilmnema netis tavaliste veebiruumi pakkujatele lisaks spetsiaalset failimajutust pakkuvad. Tegelikult on sellised teenused juba pikalt olemas olnud, kuid 50MB hot.ee intranetti on suht raske korralikuks failimajutuseks pidada – kunagi mahtus 1.44MB flopile ka kolm mängu ära, aga tänapäeval läheb vähegi pikema Wordi failigagi selle ruumiga kitsaks, sama lugu on nende mõnekümne megaste limiitidega.

Õigemini öeldes, asi polegi mitte niivõrd mahtudes, et kui suur mingi fail on, vaid selles, et dial-up ajastul, mil 10 megase Flash 4 installifaili allatõmbamine läks parimal juhul tunniga, halvemal juhul katkes ühendus ära ja kogu ettevõtmist tuli paar korda korrata, tundus 50 MB igati piisav ja mõttekas ruum. Tänapäevaste püsiühenduste juures, kus Elion lubab oma digi TV kasutajatele peatselt isegi 12 MB allalaadimiskiirust, tunduvad need numbrid rohkem vaimuvägistamise ja vana opel kadetiga vormelivõistlusele ronimisega – kõik vaatavad ja naeravad, aga lõpuks sõidab keegi sulle sisse, kuna sa ei suuda piisavalt kiirelt eest ära kobida.

Seega, juba veidi aega on turul olnud kasutajate failidele vähe suuremat kettamahtu pakkuvad teenused, kus juttu on megade asemel juba gigadest, näiteks Xdrive, Omnidrive või igamehe tasuta (enamus nendest teenustest on siiski ju vähemalt mingis osas tasulised) GMail Drive, kuid see viimane kõigub vaevu vaevu legaalsuse piiril, kasutades oma andmete salvestamiseks GMaili kontot. Pealegi on sellel tõsised piirangud, kuna failide maksimumsuurus on vaid 10MB ning keelatud on igasugu .exe ja muud taolised potensiaalselt viirusi sisaldavad failid. Täpsemat võrdlust erinevate pakkujate kohta võib lugeda TechCrunch‚ist.

Nüüd aga on ka suured tegijad lavale ronimas.

Yahoo kohta vaid arvatakse, et ta midagi vastavat võib välja tuua. Google kohta on rohkem teada, on välja tilkunud, et neil on plaanis oma tulevase uue teenusega GDrive „hakata salvestama 100% kasutaja failidest.“ Väga ambitsioonikas ütlemine. Kurjad keeled räägivad, et Googlel olla oma süsteemide tarveks üle maailma püsti miljon serverit, eks paista mis sellest tuleb, ressursse ja teadmisi peaks jaguma. Google keeldub sellel teemal üldse kommentaare jagamast, kuid aravatavsti enne järgmist aastat midagi oodata ei ole.

Kõige konkreetsem on seega olnud hoopis Microsoft, töötades täiesti avalikult või vähemalt maha salgamata projekti kallal, mille nimeks on Live Drive. Idee järgi peaks kasutajad saama seega ligipääsu oma failidele, filmidele, muusikale ja milleleiganes ligi ükskõik kust kohast ja ükskõik mis seadmega.

Aravatavasti saab Microsoft oma teenusega ka ennem valmis, kui Google, kuid see tuleb sellest, et neil on palju vähem probleeme lahendada – Microsofti teenus on tasuline, Google soovib arvatavasti pakkuda kogu seda õne ja rõõmu, mida failide hoidmine kaasa toob, oma kasutajatele tasuta. Selline ruumi ning bandwidthi kasutus on aga kõike muud kui odav ja Google pole ometi mõni heategevusasutus.

Fakt on, et andmed liiguvad kõvaketta pealt netti, suur osa dokumendihaldusest on seda juba teinud, ka meedia on vabalt netist tarbitav – milleks hoida mp3 faili enda kõvakettal, kui suvalise flash-is tehtud pleieriga saad seda otse veebist kuulata ning seda mitte vaid kodustes tingimustes oma arvuti taga, vaid praktiliselt igalpool. Nüüd on järg ka kõige muu käes.

Kasutades Andrise kergekäeliselt antud luba siin tehnoblogis oma äranägemise järgi kirjutada, mida heaks arvan, käin välja kaks teesi. Need on mul juba tükk aega peas keerelnud ja otsisidki sobivat avaldamiskohta.

1. tees: Inimesed ei oska tuleviku tehnoloogiaarengut pikemas perspektiivis ette ennustada.

Aegajalt vaatan tulevikust pajatavaid ulme- ja muid filme ning muhelen vaikselt. Eriti õpetlikud on need filmid, mis ontehtud mõni(kümmend) aastat tagasi ja jutustavad meie olevikust ehk siis 2000 ja peale aastatest. Näide: Hiljuti vaatasin „Back to the Future“ triloogiat ja selle teises osas käivad peategelased ka lähitulevikus ära (2015, kui mu mälu mind ei peta). Sealses tulevikus on lendavad autod, ise parajaks muutuvad rõivad, näpujälgedega isikutuvastussüsteem, rääkiv maja jms. Aga arvake kuidas vana McFly vallandamisteate sai. Faksiga! Aparaat, mis juba praegu 2006 on unustusehõlma vajumas. Internetist polnud haisugi.

Kõige paremini kirjeldab tuleviku-maailma minu meelest Dilberiti-mees Scott Adams raamatus „Dilberti tulevik“, kus ta väga lihtsal selgeks teeb, miks kõik Star-Trek-Warsidest tuntud tehnikasüsteemid tegelikusses kunagi tööle ei hakka. Põhjus peitub muidugi inimese loomuses. Tasub lugeda igaljuhul.

2. tees: Inimesed on ebaratsionaalsed
Hetk tagasi tuletas mulle elav näide seda lihtsat tõdemust meelde. Sajab ladinal vihma ja akna tagant sõitis mööda tänavapesuauto. Kui on ülesanne antud pesta, siis tuleb pesta. Rohkem sõnu pole vist vaja.

Veebimaailmas on samad lood.

PS. Pealkirjas parafraseerisin üht suht mõtetu bändi ainukest õnnestunud laulu „Tulevikus keegi meid ei mäleta“ pealkirja. Midagi sellist oli sellest laulupealkirjast saanud kui täpitähed kaotada.

Tänasest hakkab meie kummalise nimega Technic Kitchenisse kirjutama lugusid uus autor – Heimar Lill. Heimar on see mees, kes töötas välja blog.tr.ee kasutaja silma ette jääva poole, nii et ta teab, millest räägib. Või vähemalt väidab teadvat, aga see on ju sama hea (Y)

Viimasel ajal on web 2.0 pealetungi raames netti ilmunud mitmeid asjalikke, vaid ühte konkreetset funktsiooni täitvaid teenuseid, mida siis vabalt (reeglina on kõik need siiski tasuta) kasutada saab.

AjaxLoad – lehekülg laadimisindikaatorite piltide kergeks valmistamiseks. Määrad vaid, mis tüüpi peaks indikaator olema, paned paika värvid ja edasi on soovitud liikuv pildike vaid ühe nupuvajutuse küsimus. See sait on ka hea näide, kuidas saab kasutada css-i drop-down listi elementidele ikoonide lisamiseks. Bueno (Y).

Adam kalsey Button Maker – teenus lihtsate nupukeste tegemiseks. Miks näha vaeva, kui saab ilma vaevata?

RSS2PDF – teenus oma RSS või Atom faili on-the-fly PDF formaati konvertimiseks. Siin on näiteks selle ajaveebi RSS-ist tehtud PDF. Pole küll päris kindel, et mille jaoks see nüüd vajalik peaks üldse olema, aga näiteks lihtsaks vormindamiseks, printimise või koopia salvestamise ja jagamise tarvis saaks vabalt ju kasutada.

—

Nende eelpoolmainitud teenuste eripäraks on tõesti fakt, et nad suudavad täita vaid ühte konkreetset funktsiooni, samas pole tegu mitte osana mingist suuremast süsteemist vaid nad eksisteerivad täiesti eraldiseisvate ja sõltumatute objektidena. Tegu pole mitte vahendiga, mille pealt teenida, et selle eest saaks raha küsida, vaid vastupidi – mitte omaette lõppeesmärk vaid hoopis reklaam kui selline ise.

Inimesed nimelt külastavad Adam Kalsey nupugeneraatorit ning lehel on kutsuv link tema blogile. Sama lugu on AjaxLoad saidiga. Rss2PDF üritab hoopis domeeni müüa. Igatahes – tegu pole enam tootega vaid kavala nipiga inimesi ligi meelitada ja mis peamine – see ka õnnestub. Mina pole näiteks kunagi huvi tundud nende vilkuvate bännerite peale klõpsimise vastu, mida Delfist karjakaupa leida võib, aga mainitud lehtedel vaatasin kohe, et mis nende linkide taga peitub.

Win-win situation.

Google on välja tulnud uue syndication (eestikeelset vastet paluks) protokolliga GDATA (Google Data APIs), mis peaks asendama (vähemalt osaliseltki) RSS-i ning Atomit. Via Web 2.0 Explorer.

Põhimõtteliselt meenutab antud Frankenstein vana ja tuntud Atomi syndication (endiselt, eestikeelset vastet palun) formaati, ainult vahega, et nende versioonis on rohkem võimalusi, täpsemalt – lisandunud on otsinguvõimalused, kus server ei vasta enam mitte mingi kindla kirjega vaid otsinguväärtustele vastava andmevooga. Lisandunud on ka kontroll, et kui vahepeal keegi parasjagu muudetavat kirjet ise muuta jõuab, siis ei lähe muutus läbi ning väljastatakse vastav teade – väga kasulik, kui suurem hulk inimesi korraga ühtsete andmete kukil istuvad, et ei teki sellist varianti, kus omast arust salvestad asja ära, aga tegelikkuses juhtub ei tea mida, kuna keegi teine tegeleb hetkel samade andmetega.

Kas seda süsteemi nüüd eraldi GDATAks kutsuda, see on veidi kahtlane, tegu on siiski vaid advanced Atomiga või miski sellisega, väga vajalikud muutused, aga sama hästi võiks ma ka ise mingid väiksed lisad sinna juurde mõelda ja siis juba oma nime all välja anda.