Web2.0: Haip või realsus?

arma.jpg

Väga hea ülevaate, et mis seisus on praegune internet, mida kujutab endast web2.0 ja kuidas kõige selle eest teenida saaks, annab tehnikaettevõtetele keskendunud investeerimispanga Arma Partnersi põhjalik 50 lk ülevaade Web2.0: Hype or Reality …and how will it play out?

Juttu on Web2.0 definitsioonist, Web2.0 ettevõtete ärimudelitest, riskikapitali rollist, faktoritest, mis mõjutavad teenuse populaarsust Loe edasi: Web2.0: Haip või realsus?

backupmyblog – teenus blogide varukoopiate jaoks

backup.jpg

Backupmyblog on teenus, mis võimaldab teha igapäevaseid automaatseid varukoopiaid oma blogist. Esialgu on tegu, nagu tavaliselt ikka, testversiooniga, testperioodil tasuta, hilisema kohta info puudub. Oma konto ülesseadmine on imelihtne ja protsess mugav ning tänu automaatsusele märkamatu. Loe edasi: backupmyblog – teenus blogide varukoopiate jaoks

Tulevikus keegi meil ei maleta

Kasutades Andrise kergekäeliselt antud luba siin tehnoblogis oma äranägemise järgi kirjutada, mida heaks arvan, käin välja kaks teesi. Need on mul juba tükk aega peas keerelnud ja otsisidki sobivat avaldamiskohta.

1. tees: Inimesed ei oska tuleviku tehnoloogiaarengut pikemas perspektiivis ette ennustada.

Aegajalt vaatan tulevikust pajatavaid ulme- ja muid filme ning muhelen vaikselt. Eriti õpetlikud on need filmid, mis ontehtud mõni(kümmend) aastat tagasi ja jutustavad meie olevikust ehk siis 2000 ja peale aastatest. Näide: Hiljuti vaatasin “Back to the Future” triloogiat ja selle teises osas käivad peategelased ka lähitulevikus ära (2015, kui mu mälu mind ei peta). Sealses tulevikus on lendavad autod, ise parajaks muutuvad rõivad, näpujälgedega isikutuvastussüsteem, rääkiv maja jms. Aga arvake kuidas vana McFly vallandamisteate sai. Faksiga! Aparaat, mis juba praegu 2006 on unustusehõlma vajumas. Internetist polnud haisugi.

Kõige paremini kirjeldab tuleviku-maailma minu meelest Dilberiti-mees Scott Adams raamatus “Dilberti tulevik”, kus ta väga lihtsal selgeks teeb, miks kõik Star-Trek-Warsidest tuntud tehnikasüsteemid tegelikusses kunagi tööle ei hakka. Põhjus peitub muidugi inimese loomuses. Tasub lugeda igaljuhul.

2. tees: Inimesed on ebaratsionaalsed
Hetk tagasi tuletas mulle elav näide seda lihtsat tõdemust meelde. Sajab ladinal vihma ja akna tagant sõitis mööda tänavapesuauto. Kui on ülesanne antud pesta, siis tuleb pesta. Rohkem sõnu pole vist vaja.

Veebimaailmas on samad lood.

PS. Pealkirjas parafraseerisin üht suht mõtetu bändi ainukest õnnestunud laulu “Tulevikus keegi meid ei mäleta” pealkirja. Midagi sellist oli sellest laulupealkirjast saanud kui täpitähed kaotada.

Web 2.0 funktsionaalteenused

Viimasel ajal on web 2.0 pealetungi raames netti ilmunud mitmeid asjalikke, vaid ühte konkreetset funktsiooni täitvaid teenuseid, mida siis vabalt (reeglina on kõik need siiski tasuta) kasutada saab.

AjaxLoad – lehekülg laadimisindikaatorite piltide kergeks valmistamiseks. Määrad vaid, mis tüüpi peaks indikaator olema, paned paika värvid ja edasi on soovitud liikuv pildike vaid ühe nupuvajutuse küsimus. See sait on ka hea näide, kuidas saab kasutada css-i drop-down listi elementidele ikoonide lisamiseks. Bueno (Y).

Adam kalsey Button Maker – teenus lihtsate nupukeste tegemiseks. Miks näha vaeva, kui saab ilma vaevata?

RSS2PDF – teenus oma RSS või Atom faili on-the-fly PDF formaati konvertimiseks. Siin on näiteks selle ajaveebi RSS-ist tehtud PDF. Pole küll päris kindel, et mille jaoks see nüüd vajalik peaks üldse olema, aga näiteks lihtsaks vormindamiseks, printimise või koopia salvestamise ja jagamise tarvis saaks vabalt ju kasutada.

Nende eelpoolmainitud teenuste eripäraks on tõesti fakt, et nad suudavad täita vaid ühte konkreetset funktsiooni, samas pole tegu mitte osana mingist suuremast süsteemist vaid nad eksisteerivad täiesti eraldiseisvate ja sõltumatute objektidena. Tegu pole mitte vahendiga, mille pealt teenida, et selle eest saaks raha küsida, vaid vastupidi – mitte omaette lõppeesmärk vaid hoopis reklaam kui selline ise.

Inimesed nimelt külastavad Adam Kalsey nupugeneraatorit ning lehel on kutsuv link tema blogile. Sama lugu on AjaxLoad saidiga. Rss2PDF üritab hoopis domeeni müüa. Igatahes – tegu pole enam tootega vaid kavala nipiga inimesi ligi meelitada ja mis peamine – see ka õnnestub. Mina pole näiteks kunagi huvi tundud nende vilkuvate bännerite peale klõpsimise vastu, mida Delfist karjakaupa leida võib, aga mainitud lehtedel vaatasin kohe, et mis nende linkide taga peitub.

Win-win situation.

Ajakasutusest ja koodi suhtelisest ilust

Ülikoolis õppisin ma tööstusautomaatika valda langevat eriala, meil on suured seadmed ja jämedad juhtmed ning programmid kontrolleritele kujutavad endast peamiselt hoopis graafilist funktsiooniblokkide kogumit, nii et ma pole kunagi vaevunud üliilusat koodi ja superoptimaalseid lahendusi kirjutama – meil käivad need asjad veidi teisiti, asjad on robustsed, kui seadmete poolt antud limiite ei ületata ning idee poolest kindlalt töötab, siis on täiesti ok, kes see ikka surkima hakkab, et mismoodi see värk välja näeb (bad, bad thinking, kui mu õppejõud vaid seda näeks). Kuid tuleb tunnistada, et ilusat koodi on hea lugeda küll.

Üldiselt, asjad on nii, et kui on tegu mingi väiksema asjaga, siis on sellega reeglina hästi kiire, et kogu aeg on tuli takus – kui kohe välja ei anna toodangut, jõuab keegi ette ja napsab turu ära. Asja saab kiirendada, kui sellelesamale koodi ilususele läbi sõrmede vaadata, klopsida lihtsalt kähku kokku midagi, peaasi, et töötab, küll hiljem jõuab parandada ja mingit korda luua ja dokumentatsiooni kirjutada.

Kuid ilmneb, et ei jõua, õigemini, asi on vahepeal käte vahelt välja kasvanud ja edasine tegevus ning arendus näevad välja nagu ilma matšeeteta Tarzani valdustes ringikolamine, vaatad küll, et ahvid hüppavad puult puule ja asjad jooksevad, aga sina istud oma Amazonase lepavõsas ja ei suuda liikuda ei edasi ega tagasi. Õnneks saab virtuaalmaailmas restarti teha, kuid see tähendab kõige uuestiehitamist ning nüüd on veel rohkem aega mööda läinud, kui alguses üldse karta oli.

Heaks näiteks blog.tr.ee javascripti osa (link, utf-8), ime et ma needki vähesed kommentaariread sinna kirjutada viitsisin, ma pean alati mingi pool tundi kõigepealt uurima seda värki seal, kui mingi väikese paranduse sisse suudan panna.

See postitus on nüüd pigem rohkem märkus iseendale, et kui tegu on väikese ja elementaarse asjaga, siis võib koodi puhtusele sülitada, aga kui on arvata, et asjad ei jää maailma lõpuni sugugi niivõrd lihtsaks, siis tuleks veidi ikka pingutada, palju see ikka aega protsessile lisab, mingi 10% äkki.

Sissejuhatus

Kuna mul on tegelikult palju öelda ja suur tahtmine oma nime all otsingumootorites infoüleküllust tekitada, sest tunnistame ausalt, hetkel annavad otsimootorid suht konkreetseid tulemusi, aga selline blogivormis leht, kus igal küljel on nimi kirjas võib seda asja veidi muuta. Ja no uhkem tunne on ka, kui ikka suuremal hulgal vasteid otsingule tuleb, mitte näiteks “total results: 3.”

Kirjutama hakkan ma vähemalt esialgsete plaanide järgi peamiselt uuematest veebitehnologiatest, mis blog.tr.ee arendamisel ootamatult näkku kargama hakkasid, märksõnadeks web 2.0, AJAX, ärimudelid, uued teenused (keskendudes kohalikele), UI ja muu taoline. Ehk ühesõnaga sellest, mis parasjagu pähe tuleb.

Mootorina kasutan, nagu ilmselgelt näha, WordPressi (hetkel versioon 2.0.2) ning templateks (vabandust, eestikeelne sõna ei tulnud esimese hooga meelde ja hiljem parandama ei hakka) on NewZen 2.0. Kasutajate järgi luuramiseks, nagu ikka, Google Analytics (hehee – mu esialgsele analyticsi kontole lisati 5 erineva profiili kasutamise võimalus, nii et ma ei pidanud uue lehe tarbeks mingis järjekorras istuma).