FeedReader 3.0

Feedreader on tulnud välja uue versiooniga, mille järjekorranumbriks on seekord juba 3.0. Tuleb tunnistada, et saadaolevatest vabavara rss-lugejatest on tegu mu lemmikuga – eelmised versioonid rookisin ma arvutist üsna kähku välja, kuid toda uut, kolmandat, kasutan rahulolevalt juba beta-väljalasetest saadik.

Minu jaoks on veenvad argumendid asja lihtsus, silmale hea vaadatavus ning laiekraanile laptopile hästi sobiv kolmeks lõigatud vaade, kus vasakul ribas asuvad rss-vood, keskel pealkirjad ja paremas postituse sisu. Võimalikud on muidugi ka standarsemad vaated – või õigemini, ka see eelmine oli täiesti standardvaade, kuid siiani tänu kitsatele ekraanidele vähe kasutust leidnud – ehk siis meiliklientidest tuttav, kus pealkirjad asuvad postituse sisu kohal ning ka selline, kus pealkirju üldse ei näidata, aga neid viimaseid ma isiklikult ei kasuta.

Küll jõudsin ühe vea (või tänapäeva keeles- featuuri) täheldada, nimelt meilboksi moodi vaates ei saa vähemalt hiirega lohistades muuta pealkirjade paanide laiusi. Kuupäeva osa asub laia ekraani puhul kuskil lollakas kohas keskel ning kuidagi mõistlikumalt seda paigutada ei õnnestunud.

Lisandunud on ka igasugused mugavamad smartfeedid ja asjad, mida ma küll ei kasuta, kuna siiani pole mulle keegi selgeks suutnud teha, et mille jaoks need kasulikud peaksid olema – mulle tõesti ei jookse kokku kogu maailma rss-vood, mille hulgast nagu pime kana tera otsida tuleks. Mul on kirjas seal umbes paarkümmend blogi rss-i ja need olen ma suutnud siiani kõik niisama, ilma nutivoogudeta, läbi vaadata.

Lõpetuseks, postituste sisu näitamiskes kasutatakse endiselt IE komponenti – huvitav, millal tuleb aeg, kui kasutusel võetakse näiteks hoopis Gecko?

Feedreader 3.0

LightBox

Üks viimase aja tehnoloogiad, mida eriliselt ekspluateerima on hakatud, on Lokesh Dhakari poolt aretatud LightBox JS. Tegu on nimelt tehnikaga, kus näiteks pildile klikkides kaetakse lehekülg läbipaistva tumedama varjuga ning avaneb seesama pilt suurelt keset ekraani. No kuulge, isegi SLÕhtulehe veebiversioon kasutab justnimelt sedasama süsteemi piltide näitamiseks ning tuleb tunnistada, et kuigi tundub olevat vägagi kontekstiväline, näeb see pildivärk seal lehel täitsa hea välja. Lightbox on välja antud Creative Commons Attribution 2.5 litsentsiga ja seega võib igaüks, ka eelpoolmainitud SLÕhtuleht, seda vabalt kasutada.

Kuid asi pole jäänud soiku ning originaalautori poolt on välja antud juba uuem, täiuslikum versioon Lightbox JS v2, mis on ehitud uhkemate efektidega ning parema võimalusega pildigrupi näitamiseks ning piltide vahel navigeerimiseks.

Veidi rohkem on teinud Cody Lindley, kes tegi oma versiooni Lightboxist, nimega ThickBox. Originaaliga suurimaks erinevuseks on võimalus kasutada ka muid elemente peale piltide, täpsemalt ka suvalist HTML-i ja seda nii skrollitavana, kui niisama. Oma implementatsioon on ka PJ Hyettil.

Sarnast teostust kannab endas muuseas Notify, mis kujutab endast tavaliste javascript.alert() ning javascript.confirm() funktsioonide stiilsemat asendust. Kahjuks töötab see hetkel IE-ga mitte just kõige paremini, tegu on siiski veel alles beta-staadiumis tootega.

LightBox JS v2

MS Live Drive ning analoogid

Viimasel ajal on hakanud ilmnema netis tavaliste veebiruumi pakkujatele lisaks spetsiaalset failimajutust pakkuvad. Tegelikult on sellised teenused juba pikalt olemas olnud, kuid 50MB hot.ee intranetti on suht raske korralikuks failimajutuseks pidada – kunagi mahtus 1.44MB flopile ka kolm mängu ära, aga tänapäeval läheb vähegi pikema Wordi failigagi selle ruumiga kitsaks, sama lugu on nende mõnekümne megaste limiitidega.

Õigemini öeldes, asi polegi mitte niivõrd mahtudes, et kui suur mingi fail on, vaid selles, et dial-up ajastul, mil 10 megase Flash 4 installifaili allatõmbamine läks parimal juhul tunniga, halvemal juhul katkes ühendus ära ja kogu ettevõtmist tuli paar korda korrata, tundus 50 MB igati piisav ja mõttekas ruum. Tänapäevaste püsiühenduste juures, kus Elion lubab oma digi TV kasutajatele peatselt isegi 12 MB allalaadimiskiirust, tunduvad need numbrid rohkem vaimuvägistamise ja vana opel kadetiga vormelivõistlusele ronimisega – kõik vaatavad ja naeravad, aga lõpuks sõidab keegi sulle sisse, kuna sa ei suuda piisavalt kiirelt eest ära kobida.

Seega, juba veidi aega on turul olnud kasutajate failidele vähe suuremat kettamahtu pakkuvad teenused, kus juttu on megade asemel juba gigadest, näiteks Xdrive, Omnidrive või igamehe tasuta (enamus nendest teenustest on siiski ju vähemalt mingis osas tasulised) GMail Drive, kuid see viimane kõigub vaevu vaevu legaalsuse piiril, kasutades oma andmete salvestamiseks GMaili kontot. Pealegi on sellel tõsised piirangud, kuna failide maksimumsuurus on vaid 10MB ning keelatud on igasugu .exe ja muud taolised potensiaalselt viirusi sisaldavad failid. Täpsemat võrdlust erinevate pakkujate kohta võib lugeda TechCrunch’ist.

Nüüd aga on ka suured tegijad lavale ronimas.

Yahoo kohta vaid arvatakse, et ta midagi vastavat võib välja tuua. Google kohta on rohkem teada, on välja tilkunud, et neil on plaanis oma tulevase uue teenusega GDrive “hakata salvestama 100% kasutaja failidest.” Väga ambitsioonikas ütlemine. Kurjad keeled räägivad, et Googlel olla oma süsteemide tarveks üle maailma püsti miljon serverit, eks paista mis sellest tuleb, ressursse ja teadmisi peaks jaguma. Google keeldub sellel teemal üldse kommentaare jagamast, kuid aravatavsti enne järgmist aastat midagi oodata ei ole.

Kõige konkreetsem on seega olnud hoopis Microsoft, töötades täiesti avalikult või vähemalt maha salgamata projekti kallal, mille nimeks on Live Drive. Idee järgi peaks kasutajad saama seega ligipääsu oma failidele, filmidele, muusikale ja milleleiganes ligi ükskõik kust kohast ja ükskõik mis seadmega.

Aravatavasti saab Microsoft oma teenusega ka ennem valmis, kui Google, kuid see tuleb sellest, et neil on palju vähem probleeme lahendada – Microsofti teenus on tasuline, Google soovib arvatavasti pakkuda kogu seda õne ja rõõmu, mida failide hoidmine kaasa toob, oma kasutajatele tasuta. Selline ruumi ning bandwidthi kasutus on aga kõike muud kui odav ja Google pole ometi mõni heategevusasutus.

Fakt on, et andmed liiguvad kõvaketta pealt netti, suur osa dokumendihaldusest on seda juba teinud, ka meedia on vabalt netist tarbitav – milleks hoida mp3 faili enda kõvakettal, kui suvalise flash-is tehtud pleieriga saad seda otse veebist kuulata ning seda mitte vaid kodustes tingimustes oma arvuti taga, vaid praktiliselt igalpool. Nüüd on järg ka kõige muu käes.

Tulevikus keegi meil ei maleta

Kasutades Andrise kergekäeliselt antud luba siin tehnoblogis oma äranägemise järgi kirjutada, mida heaks arvan, käin välja kaks teesi. Need on mul juba tükk aega peas keerelnud ja otsisidki sobivat avaldamiskohta.

1. tees: Inimesed ei oska tuleviku tehnoloogiaarengut pikemas perspektiivis ette ennustada.

Aegajalt vaatan tulevikust pajatavaid ulme- ja muid filme ning muhelen vaikselt. Eriti õpetlikud on need filmid, mis ontehtud mõni(kümmend) aastat tagasi ja jutustavad meie olevikust ehk siis 2000 ja peale aastatest. Näide: Hiljuti vaatasin “Back to the Future” triloogiat ja selle teises osas käivad peategelased ka lähitulevikus ära (2015, kui mu mälu mind ei peta). Sealses tulevikus on lendavad autod, ise parajaks muutuvad rõivad, näpujälgedega isikutuvastussüsteem, rääkiv maja jms. Aga arvake kuidas vana McFly vallandamisteate sai. Faksiga! Aparaat, mis juba praegu 2006 on unustusehõlma vajumas. Internetist polnud haisugi.

Kõige paremini kirjeldab tuleviku-maailma minu meelest Dilberiti-mees Scott Adams raamatus “Dilberti tulevik”, kus ta väga lihtsal selgeks teeb, miks kõik Star-Trek-Warsidest tuntud tehnikasüsteemid tegelikusses kunagi tööle ei hakka. Põhjus peitub muidugi inimese loomuses. Tasub lugeda igaljuhul.

2. tees: Inimesed on ebaratsionaalsed
Hetk tagasi tuletas mulle elav näide seda lihtsat tõdemust meelde. Sajab ladinal vihma ja akna tagant sõitis mööda tänavapesuauto. Kui on ülesanne antud pesta, siis tuleb pesta. Rohkem sõnu pole vist vaja.

Veebimaailmas on samad lood.

PS. Pealkirjas parafraseerisin üht suht mõtetu bändi ainukest õnnestunud laulu “Tulevikus keegi meid ei mäleta” pealkirja. Midagi sellist oli sellest laulupealkirjast saanud kui täpitähed kaotada.

Web 2.0 funktsionaalteenused

Viimasel ajal on web 2.0 pealetungi raames netti ilmunud mitmeid asjalikke, vaid ühte konkreetset funktsiooni täitvaid teenuseid, mida siis vabalt (reeglina on kõik need siiski tasuta) kasutada saab.

AjaxLoad – lehekülg laadimisindikaatorite piltide kergeks valmistamiseks. Määrad vaid, mis tüüpi peaks indikaator olema, paned paika värvid ja edasi on soovitud liikuv pildike vaid ühe nupuvajutuse küsimus. See sait on ka hea näide, kuidas saab kasutada css-i drop-down listi elementidele ikoonide lisamiseks. Bueno (Y).

Adam kalsey Button Maker – teenus lihtsate nupukeste tegemiseks. Miks näha vaeva, kui saab ilma vaevata?

RSS2PDF – teenus oma RSS või Atom faili on-the-fly PDF formaati konvertimiseks. Siin on näiteks selle ajaveebi RSS-ist tehtud PDF. Pole küll päris kindel, et mille jaoks see nüüd vajalik peaks üldse olema, aga näiteks lihtsaks vormindamiseks, printimise või koopia salvestamise ja jagamise tarvis saaks vabalt ju kasutada.

Nende eelpoolmainitud teenuste eripäraks on tõesti fakt, et nad suudavad täita vaid ühte konkreetset funktsiooni, samas pole tegu mitte osana mingist suuremast süsteemist vaid nad eksisteerivad täiesti eraldiseisvate ja sõltumatute objektidena. Tegu pole mitte vahendiga, mille pealt teenida, et selle eest saaks raha küsida, vaid vastupidi – mitte omaette lõppeesmärk vaid hoopis reklaam kui selline ise.

Inimesed nimelt külastavad Adam Kalsey nupugeneraatorit ning lehel on kutsuv link tema blogile. Sama lugu on AjaxLoad saidiga. Rss2PDF üritab hoopis domeeni müüa. Igatahes – tegu pole enam tootega vaid kavala nipiga inimesi ligi meelitada ja mis peamine – see ka õnnestub. Mina pole näiteks kunagi huvi tundud nende vilkuvate bännerite peale klõpsimise vastu, mida Delfist karjakaupa leida võib, aga mainitud lehtedel vaatasin kohe, et mis nende linkide taga peitub.

Win-win situation.

RSS vs. Atom vs. GDATA

Google on välja tulnud uue syndication (eestikeelset vastet paluks) protokolliga GDATA (Google Data APIs), mis peaks asendama (vähemalt osaliseltki) RSS-i ning Atomit. Via Web 2.0 Explorer.

Põhimõtteliselt meenutab antud Frankenstein vana ja tuntud Atomi syndication (endiselt, eestikeelset vastet palun) formaati, ainult vahega, et nende versioonis on rohkem võimalusi, täpsemalt – lisandunud on otsinguvõimalused, kus server ei vasta enam mitte mingi kindla kirjega vaid otsinguväärtustele vastava andmevooga. Lisandunud on ka kontroll, et kui vahepeal keegi parasjagu muudetavat kirjet ise muuta jõuab, siis ei lähe muutus läbi ning väljastatakse vastav teade – väga kasulik, kui suurem hulk inimesi korraga ühtsete andmete kukil istuvad, et ei teki sellist varianti, kus omast arust salvestad asja ära, aga tegelikkuses juhtub ei tea mida, kuna keegi teine tegeleb hetkel samade andmetega.

Kas seda süsteemi nüüd eraldi GDATAks kutsuda, see on veidi kahtlane, tegu on siiski vaid advanced Atomiga või miski sellisega, väga vajalikud muutused, aga sama hästi võiks ma ka ise mingid väiksed lisad sinna juurde mõelda ja siis juba oma nime all välja anda.

Ajakasutusest ja koodi suhtelisest ilust

Ülikoolis õppisin ma tööstusautomaatika valda langevat eriala, meil on suured seadmed ja jämedad juhtmed ning programmid kontrolleritele kujutavad endast peamiselt hoopis graafilist funktsiooniblokkide kogumit, nii et ma pole kunagi vaevunud üliilusat koodi ja superoptimaalseid lahendusi kirjutama – meil käivad need asjad veidi teisiti, asjad on robustsed, kui seadmete poolt antud limiite ei ületata ning idee poolest kindlalt töötab, siis on täiesti ok, kes see ikka surkima hakkab, et mismoodi see värk välja näeb (bad, bad thinking, kui mu õppejõud vaid seda näeks). Kuid tuleb tunnistada, et ilusat koodi on hea lugeda küll.

Üldiselt, asjad on nii, et kui on tegu mingi väiksema asjaga, siis on sellega reeglina hästi kiire, et kogu aeg on tuli takus – kui kohe välja ei anna toodangut, jõuab keegi ette ja napsab turu ära. Asja saab kiirendada, kui sellelesamale koodi ilususele läbi sõrmede vaadata, klopsida lihtsalt kähku kokku midagi, peaasi, et töötab, küll hiljem jõuab parandada ja mingit korda luua ja dokumentatsiooni kirjutada.

Kuid ilmneb, et ei jõua, õigemini, asi on vahepeal käte vahelt välja kasvanud ja edasine tegevus ning arendus näevad välja nagu ilma matšeeteta Tarzani valdustes ringikolamine, vaatad küll, et ahvid hüppavad puult puule ja asjad jooksevad, aga sina istud oma Amazonase lepavõsas ja ei suuda liikuda ei edasi ega tagasi. Õnneks saab virtuaalmaailmas restarti teha, kuid see tähendab kõige uuestiehitamist ning nüüd on veel rohkem aega mööda läinud, kui alguses üldse karta oli.

Heaks näiteks blog.tr.ee javascripti osa (link, utf-8), ime et ma needki vähesed kommentaariread sinna kirjutada viitsisin, ma pean alati mingi pool tundi kõigepealt uurima seda värki seal, kui mingi väikese paranduse sisse suudan panna.

See postitus on nüüd pigem rohkem märkus iseendale, et kui tegu on väikese ja elementaarse asjaga, siis võib koodi puhtusele sülitada, aga kui on arvata, et asjad ei jää maailma lõpuni sugugi niivõrd lihtsaks, siis tuleks veidi ikka pingutada, palju see ikka aega protsessile lisab, mingi 10% äkki.

Andmete precaching (kuidas see eesti keeles oleks?)

Üks uus hea võimalus, mis on viimasel ajal tekkinud (või noh, tegelikult on võimalus olemas juba ammu, aga keegi ei tulnud selle peale, et seda kasutada või kui tuli, siis mitte massiliselt), on kasutada igasuguste andmete esitamisel (nimekirjad ja misiganes vastavad asjad) andmete eeltõmbamist serverist, mis annab kasutajale meeldivamad võimalused andmehulkade vahel navigeerida. Üsnagi hea õpetuse on kirjutanud Ryan Campell Particletree‘st (see konkreetne jutt käib küll rohkem JSONI kasutamise kohta vastava tulemuse saavutamiseks, aga sama hästi kõlbaks ka vana hea XML või misiganes andmevorm).

Asja point seisneb selles, et kasutaja saab kätte portsu mingist nimekirjast ning niikaua, kui ta seda nimekirja uurib (otsib sealt midagi või midaiganes), tõmbab skript serverist ära juba järgmise portsu andmeid, mille tulemuseks on peale kasutajapoolset märkuandmist, et tahaks edasi lugeda seda nimekirja – nupulevajutamisega või kuidasiganes – et andmed on juba olemas ja kuvatakse kasutajale silmapilkselt, misjärel asutakse salaja taustal jälle uut portsu andmeid ära tõmbama.

Probleemiks on muidugi võibolla liigne bandwithi kulutamine ja serveri koormamine, aga hei, meil on ju püsiühendused ja asjad ning see sekund maksab ka midagi, mis kuluks ootamise peale, kui tõmmataks serverist ainult kindlaid kasutaja poolt määratuid andmeid. 14K modemi kasutajatele ja 1M liini taga istuvate serverite adminnidele see muidugi ei meeldiks, kus konstantselt bandwidthi millegi tarbetu tirimise peale kulutatakse, kuid need numbrid peaks ju minevik olema?

Tegelikult oli kogu see postitus vaid selleks, et see ülevalpool asuv Particletree link välja käia, aga üherealine postitus täiesti uues blogis paistaks vähe nõmedana – sama hästi võiks ju hoopis oma del.icio.us-e lingikogu aadressi siia esilehe panna ja rohkem mitte midagi kirjutada (Y).

Lähiajal tulevatest uutest veebiteenustest

Lähiajal peaks avalikkuse ette tulema suuremal hulgal uusi ja huvitavaid teenuseid, nimetaks näiteks järgmisi kolme:

1. Nagi.ee – arvatavasti suurim ja seega tähtsaim lähituleviku uus teenus. Täpsem info küll puudub (kui lühikest tutvustust mitte arvestada), aga tundub, et tegu saab olema mingisuguse sotsiaalse võrgustikuga. Igasugu kodumaiseid sotsiaalseid võrke on viimasel ajal tekkinud rohkem, kui seeni peale vihma (meenutame näiteks connect.ee või semud.ee), kuid nad kõik vaevlevad – vähemalt kõrvaltseisja pilgu läbi – vireluses. Loodame, et nagi suudab pakkuda midagi, mida need eelnevad ei suutnud.

2. Kiire.ee – Kunagi XXL.ee-ga laineid löönud tegijad loovad uut Kuldset Börsi. Omal ajal jälgisin ma XXL.ee ümber seonduvat huviga, kuna oli ka endal koos ühe sõbraga plaanis midagi samasugust teha ning kusjuures, meil tekkis see idee tükk aega enne, kui XXL.ee välja tuli. Kuid meil jäi erinevalt nendest midagi puudu – nimelt teadmised. Ainus mis meil oli, oli ettekujutus, et milline leht välja peaks nägema ja mida teha suutma ning IE4 käsiraamat, kus lühidalt puudutati ka teemat nimega HTML. Ühesõnaga tööriistaks oli meil vaid Frontpage Express ja tahtmine maailma muuta, kahjuks aga jääb sellest veidi väheks, eriti kui üritad oma killer-app’i lükata üles hiidpika URL-iga tasuta veebimajutust pakkuvasse välismaa serverisse ning omad täielikku teadmatust faktist, et on olemas sellised asjad nagu skriptid, mis jooksevad erinevalt JavaScriptist hoopis serveri poole peal ja täheühend cgi tekitab vaid pearaputusi. Siis jah, läheb veidi raskeks. Igatahes XXL.ee meestele sellised mured nagu näha vaeva ei valmistanud ja nad said oma asja hiilgavalt aetud.

Ühesõnaga, kuhu ma jõuda tahtsin – kiire.ee kujutab endast classified ads tüüpi lehekülge, mis erinevalt Kuldsest Börsist pakub väheke intuitiivsemat kasutajaliidest ning seega mugavamat viisi oma asjadest lahti saada. Täpsemalt saab arengust lugeda siit. Mis aga endal silma hakkas on see, et enamus peamise konkurendi ehk eelpoolmainitud kuulutustelehe kliente kasutab endiselt paberlehte – maal kännu otsas istuv traktorimüüja ei kujuta võibolla ettegi, kuidas neti kaudu kuulutust panna, aga paberlehe saab kioskist kommiraha eest. Pealegi auto ja kinnisvaramüüjad/ostjad kasutavad juba niikuinii spetsiaalportaale (city24.ee, yyr.ee, auto24.ee, autod.com jne) – need saidid on end juba väga tugevalt turule sisse söönud ja kasutajate ülelöömine võib vägagi raskeks osutuda.

Nii et ootame ja vaatame.

3. iPop.ee – Kohalik Digg.com analoog. Sellised leheküljed on alati oodatud, kuid küsimus on, et kas tegu on ka elujõulise loomaga. Põhimõtteliselt kloon Paev.net algas samuti suure hurraaga, aga praeguseks on tegu sisuliselt ajusurnud projektiga. Paeva.net ebaedu üheks põhjuseks võib pidada ka ebapiisavat marketingi, kus mitte keegi peale mõne entusiasti leheküljest üldse kuulnudki pole, eks paista kas iPop suudab selles vallas edukam olla. Mina saan oma alternatiivuudised hetkel igatahes minut.ee-st.

Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et sai nende kolme uustulnuka suhtes esitatud rohkem kriitikat, kui soovitusi, et mida tähele panna, kuid no sellised me eestlased juba kord oleme, milleks ikka enda silmas palki vaadata, kui teisel on seal pind, lihtsam on alati maha laita, kui ise mingeid ettepanekuid teha. Loodan neile kõigile siiski ainult edu. Eks aeg näita, mis tuleb.