Tulevikus keegi meil ei maleta

Kasutades Andrise kergekäeliselt antud luba siin tehnoblogis oma äranägemise järgi kirjutada, mida heaks arvan, käin välja kaks teesi. Need on mul juba tükk aega peas keerelnud ja otsisidki sobivat avaldamiskohta.

1. tees: Inimesed ei oska tuleviku tehnoloogiaarengut pikemas perspektiivis ette ennustada.

Aegajalt vaatan tulevikust pajatavaid ulme- ja muid filme ning muhelen vaikselt. Eriti õpetlikud on need filmid, mis ontehtud mõni(kümmend) aastat tagasi ja jutustavad meie olevikust ehk siis 2000 ja peale aastatest. Näide: Hiljuti vaatasin “Back to the Future” triloogiat ja selle teises osas käivad peategelased ka lähitulevikus ära (2015, kui mu mälu mind ei peta). Sealses tulevikus on lendavad autod, ise parajaks muutuvad rõivad, näpujälgedega isikutuvastussüsteem, rääkiv maja jms. Aga arvake kuidas vana McFly vallandamisteate sai. Faksiga! Aparaat, mis juba praegu 2006 on unustusehõlma vajumas. Internetist polnud haisugi.

Kõige paremini kirjeldab tuleviku-maailma minu meelest Dilberiti-mees Scott Adams raamatus “Dilberti tulevik”, kus ta väga lihtsal selgeks teeb, miks kõik Star-Trek-Warsidest tuntud tehnikasüsteemid tegelikusses kunagi tööle ei hakka. Põhjus peitub muidugi inimese loomuses. Tasub lugeda igaljuhul.

2. tees: Inimesed on ebaratsionaalsed
Hetk tagasi tuletas mulle elav näide seda lihtsat tõdemust meelde. Sajab ladinal vihma ja akna tagant sõitis mööda tänavapesuauto. Kui on ülesanne antud pesta, siis tuleb pesta. Rohkem sõnu pole vist vaja.

Veebimaailmas on samad lood.

PS. Pealkirjas parafraseerisin üht suht mõtetu bändi ainukest õnnestunud laulu “Tulevikus keegi meid ei mäleta” pealkirja. Midagi sellist oli sellest laulupealkirjast saanud kui täpitähed kaotada.