Veebiteenuste ärimudelid

South Parki kolmekümnendast osast tuttavaks saanud gnoomide ärimudel on varemgi kajastamist leidnud. Teatavasti käis see nii, et nonde gnoomide mainitud äriplaan koosnes kolmest etapist: 1. Koguda aluspükse; 2. ???; 3. Kasum. Ja kui nüüd aus olla, ei erine paljude tänapäeva veebiteenuste ärimudelid sellest sugugi palju. Tahakski siin lühidalt mõnest rääkida.

Vanemad teenused elavad reklaamist või konkreetsete asjade müügist. Siia alla kuuluvad siis online ajalehed ning igasugused veebipoed (Eesti näitel siis kasvõi delfi ja on24). Kasutatakse ka varianti, kus kasutajal tuleb sisu tarbimise eest maksta (Äripäev Online, BNS) või kus tuleb valida reklaamide näitamise või maksmise vahel (tasuta Zone veebiruum -> msn.ee). On muidugi ka muid vähemlevinud võimalusi – igaüks on seega leidnud oma kindla niši, mis töötab ja toidab.

Uuemate teenuste puhul, kui rääkida just sotsiaalsetest võrgustikest ja muust taolisest, on aga lugu veidi keerulisem, nimelt on reklaam, kui sissetulekuallikas seal väga raskesti kasutatav. Taoliste lehekülgede peamiseks eelduseks on ju mugavus, lehekülg peab inimese elu mugavamaks tegema, kuna midagi reaalset ja käegakatsutavat ta reeglina ei paku – tooli sa endale orkutist osta ei saa. Konkurents on üpris tihe ja kui keegi tuleb välja mõne uue ja huvipakkuva teenusega, on varsti kloonid saaadaval ning sellisel juhul võidab vaid see, kes tõesti varem ja efektiivsemalt inimese elu kergendab. Ja vilkuvad reklaamid, mis lehe vaatamist pigem hoopis segavad, seda ülesannet just eriti ei toeta.

Hetkel võiks nimetada järgmisi kasutust leidnud ärimudelite variante:

  1. Endiselt reklaamid. Ei ole eriti soovitav. Reklaamid võtavad lehel ruumi ning omavad halba imagot.
  2. Pakkuda sisu tasu eest. Kui pole tegu just asjaga, milleta ükski inimene ilma hakkama ei saaks, on kasutajaid jube raske hankida.
  3. Võimaldada kasutajatel end reklaamivaatamisest vabaks osta.
  4. Pakkuda oma teenust tasuta, aga lisatasu eest võimaldada limiite laiendada (näiteks Skype, kus omavahelised kõned on tasuta, aga kõned väljapoole, tavatelefonidele, on tasulised).
  5. Pakkuda teenust tasuta, kasvatada suur kasutajabaas ning seejärel kogu kupatus maha müüa.
  6. Pakkuda teenust tasuta, aga kogutud andmed või andmete analüüsid müüa mõnele huvitatule.
  7. Pakkuda teenust endiselt tasuta, aga teenuse finantseerimiseks kasutada väljaspoolt pärit investori abi lootuses, et äkki hakkab kunagi kuskilt ka kasum tulema.
  8. Kombineerida eelpoolnimetatuid.

Variandid 5, 6 ja 7 on kõige riskantsemad. Sest miks peaks keegi uskuma teenusesse, millel puudub konkreetne plaan sissetulekute jaoks. Eriti riskantne on veel variant 5, kus tuleb maha matta suur hulk iseenda raha, teadmata, kas iial asjast ka asja saab. Sul võib ju olla maailma parim produkt, aga ettevõtmine meenutab rohkem loteriid – kui ta ei jõua õigete kanaliteni, pole sellest mitte mingisugust kasu ning sind ootab vaid töö mäkdoonaldsis, et tekkinud võlgu maksta.

Variant 6 on juba veidi etem, aga siis peab samuti väga selge olema, et kes on sihtrühm, kes selliseid andmeid osta sooviks ja kui palju ning kas üldse ollakse nõus maksma.

Variant 7 on vaid viienda parem variant, aga samas jätab vabamad käed riskeerimiseks, sest noh, need pole ju sinu eluaegsed säästud, mis mängus on (Y), aga riskeerimata midagi suurt teha on väga raske, kui mitte võimatu.

Nendest eelpoolmainitutest tundubki kõige elujõulisem just neljas variant. Selline, kus pakud kasutajatele mingit teenust, kõik käib ülimalt mugavalt ning kõik millele nad ligi pääsevad on nende jaoks tasuta. Sellisel juhul on lootust kasutajate poolehoiule ning ka seega suurele kasutajate määrale, mõnest kellele, kes peaks olema suuremate vajadustega, ikka õnnestub täiendavaid teenuseid müüa ja kes sellega kogu tasuta poolt üleval hoida suudaksid. Vähamalt loterii osa jääb selle variandi puhul suhteliselt väikeseks. Ja nagu maailmas näha, taoline variant ka toimib.

Fakt on, et tasuta lõunaid pole olemas ja iga asja peab keegi, isegi kui me otsekohe ei märkagi, et kes see keegi üldse on, kinni maksma. Parem on alati minna tulevikule vastu kindla plaaniga, et kust hakkavad tulema sissetulekud ja miks keegi üldse neid sissetulekuid sulle tekitama peaks hakkama. See muidugi ei tähenda, et kui mingi asi huvi pakub, aga rahaasjad ebaselged on, siis ei tohiks sellega tegelda, vastupidi, siis just tuleks. Raha võibolla tõesti ei teeni, aga vähemalt tegeled huvi pakkuva asjaga ning keegi ei tea, kas just sellest ei tule kogemata mõnda uut Googlet või teenust, mille Google sure raha eest ära tahaks osta. Ära lihtsalt oma tulevastele miljonitele lootes üle pinguta.

2 thoughts on “Veebiteenuste ärimudelid”

  1. No me polnud ka tegelt esimesed, sarnaseid lugusid on varemgi ilmunud, aga vähemalt saime me enda versiooni tükk aega varem üles, kui too India tüüp (Y)

Kommenteerimine on suletud.