Web2.0: Haip või realsus?

arma.jpg

Väga hea ülevaate, et mis seisus on praegune internet, mida kujutab endast web2.0 ja kuidas kõige selle eest teenida saaks, annab tehnikaettevõtetele keskendunud investeerimispanga Arma Partnersi põhjalik 50 lk ülevaade Web2.0: Hype or Reality …and how will it play out?

Juttu on Web2.0 definitsioonist, Web2.0 ettevõtete ärimudelitest, riskikapitali rollist, faktoritest, mis mõjutavad teenuse populaarsust Loe edasi: Web2.0: Haip või realsus?

Uus veebiteenus Tahvel (alfa)

tahvel.jpg

Tahvel on uus katsetaja pisikesel uudistelehtede turul. Viimasel ajal on tekkinud ja kadunud mitmeid uusi ja huvitavaid uudistelehti, kuhu inimesed ise uudiseid lisada saaks kuid ausalt öeldes pole keegi neist eriti kuhugile jõudnud. Tahvel oleks siis meiepoolne panus selle kategooria teenuste hulka.

(NB! Kuna teenus on alles varajases alfa staadiumis, siis asub ta aadressi tahvel.info asemel aadressil tahvel.info/news/)

Loe edasi: Uus veebiteenus Tahvel (alfa)

Mobiiliaplikatsioonide arendamine

pythontere.jpgMobiiliaplikatsioonide arendamiseks on praeguseks juba mitmeid erinevaid huvipakkuvaid võimalusi. Siinkohal mainikski ära mõned odavamad variandid ehk need, mille eest otseselt raha pole tarvis maksta – nii et igasugused CodeWarriorid ja AppForge suunad jätan välja.

J2ME

Esiteks muidugi peaaegu kõiki uuemaid telefonimudeleid toetav J2ME, mille jaoks on Forum Nokiast võimalik tõmmata Carbide.j (Endine Nokia Developer’s Suite for J2ME). Java eelisteks on lai kasutajaring ning mainitud enamuse uuemate telefonimudelite toetus. Loe edasi: Mobiiliaplikatsioonide arendamine

Mobiili nett – kasutu mänguasi või hüljatud tööloom?

Scr. shot.jpgPraeguses veebituhinas on enamustel inimestel üsnagi kahe silma vahele jäänud mobiilse interneti poolt pakutavad võimalused, samas unustades, et vähemalt Eestis on väga suurel osal inimestest taskus väga kompleksseid veebiteenuseid toetavad uuemad telefonimudelid. Siinkohal ei pea ma silmas kolmandate osapoolte pakutavat, näiteks Opera Mobile browserit, vaid telefoni sisseehitatut – tänapäeval standardis XHTML-MP toega.

Tõsi ta on, et varasemal ajal, esimeste WAP telefonide puhul, siis kui mobiilide ekraanid olid väga väikesed ning mustvalged, oli mobiili-internet rohkem mänguasja mõõtu, kui tõsine töövahend. Loe edasi: Mobiili nett – kasutu mänguasi või hüljatud tööloom?

Veebiteenuste ärimudelid

South Parki kolmekümnendast osast tuttavaks saanud gnoomide ärimudel on varemgi kajastamist leidnud. Teatavasti käis see nii, et nonde gnoomide mainitud äriplaan koosnes kolmest etapist: 1. Koguda aluspükse; 2. ???; 3. Kasum. Ja kui nüüd aus olla, ei erine paljude tänapäeva veebiteenuste ärimudelid sellest sugugi palju. Tahakski siin lühidalt mõnest rääkida.

Vanemad teenused elavad reklaamist või konkreetsete asjade müügist. Siia alla kuuluvad siis online ajalehed ning igasugused veebipoed (Eesti näitel siis kasvõi delfi ja on24). Kasutatakse ka varianti, kus kasutajal tuleb sisu tarbimise eest maksta (Äripäev Online, BNS) või kus tuleb valida reklaamide näitamise või maksmise vahel (tasuta Zone veebiruum -> msn.ee). On muidugi ka muid vähemlevinud võimalusi – igaüks on seega leidnud oma kindla niši, mis töötab ja toidab.

Loe edasi: Veebiteenuste ärimudelid

Idee uueks rakenduseks

Panime ükspäev blog.tr.ee tiimiga pead kokku ning arutasime uusi ideid maailma muutmiseks. Kui siiani käis see üsna lihtsalt – arendajatel tuli lihtsalt klikkida Windowsi Start menüüle, valida Programs ning avanenud nimekirjast võtta mingi suvaline programm, mida tihti kasutad ja mida saaks mõningate mööndustega ka veebipõhiselt implementeerida ning see siis vastavalt mainitule ka reaalselt ja veebipõhiselt, nagu eelpool mainitud sai, implementeerida (see on päris hea sõna mu arust, see implementeerimine). Nii sündisid igasugused Writelyd ja Meebod. Kahjuks on aga too antud nimekiri üsna lühike ja edaspidi tuleb mujalt inspiratsiooni hankida.

Igatahes, tekkis meil ajurünnaku käigus idee ehitada midagi raamatuvahetusbörsi laadset. Sellist, kus kasutaja, kellel on mõni üleliigne raamat, saaks selle üles anda ning soovija saaks selle pakkujalt kas niisama, mingi tasu eest või vahetaks omapoolse raamatu vastu. Peamine idee seisnekski siis just selles vahetamise osas, et kui kellelgi on mingi raamat, mida ma väga vajan, siis ma äkki oleksin nõus enda raamaturiiulist midagi vastu loovutama – midagi sellist, mida äkki pakkujal hädasti vaja peaks minema.

Teeks seda loomulikult web 2.0 parimatele standarditele vastavalt, millesse oleks kaasatud siis näiteks sildipilved, mugav ja kiire navigeerimine, lihtne ja lakooniline, samas ilus disain, tasuta kasutamine, kõik-vajalik-käe-jala-juures tunne, intuitiivne kasutajaliides, mitmesajakilobaidised javascriptid, millest enamus on reaalselt kasutamata jäänud funtktsioonid, hanguv ja veateateid loopiv brauser, ootamatud probleemid muude brauseritega, kui arenduseks kasutatud, bandwitdhi räme raiskamine, igavene beta-staatus ning kõik muu asja juurde käiv. Nii, et tundus, nagu oleks olemas nii sisu, kui tehniline võimekus sellist asja ellu viia.

Kuid, kuid, kuid, igal asjal on omad kitsaskohad. Kõik me tahame saada igasugu vahvaid asju, aga andmisega tekib tõsiseid probleeme. Kui aga mitte keegi ühtegi raamatut välja ei anna, ei saa mitte keegi neid ka endale saada, tekib surnud ring ja meie vahvast teenusest kujuneb ainult raske tööga tehtud multifunktsionaalne vidin, millest kokkuvõttes kellelgi midagi kasu pole. Küsitlesime paari inimest ja kõigile meeldis see idee saada igatsetuid raamatuid, aga enda riiulist midagi loovutama polnud keegi eriti valmis.

Küsimuseks oleks siis, et kuidas motiveerida tarbijaid sellist süsteemi üldse sihipäraselt kasutama, et miks peaks keegi üldse midagi enda poolt välja käima. Nõudlus võib ükskõik kui suur olla, aga ilma pakkumiseta pole sellest mingit abi. Ja kas sellisel teenusel olekski üldse mingit mõtet. Meie jäime selle koha peal igatahes natuke jänni.

LightBox

Üks viimase aja tehnoloogiad, mida eriliselt ekspluateerima on hakatud, on Lokesh Dhakari poolt aretatud LightBox JS. Tegu on nimelt tehnikaga, kus näiteks pildile klikkides kaetakse lehekülg läbipaistva tumedama varjuga ning avaneb seesama pilt suurelt keset ekraani. No kuulge, isegi SLÕhtulehe veebiversioon kasutab justnimelt sedasama süsteemi piltide näitamiseks ning tuleb tunnistada, et kuigi tundub olevat vägagi kontekstiväline, näeb see pildivärk seal lehel täitsa hea välja. Lightbox on välja antud Creative Commons Attribution 2.5 litsentsiga ja seega võib igaüks, ka eelpoolmainitud SLÕhtuleht, seda vabalt kasutada.

Kuid asi pole jäänud soiku ning originaalautori poolt on välja antud juba uuem, täiuslikum versioon Lightbox JS v2, mis on ehitud uhkemate efektidega ning parema võimalusega pildigrupi näitamiseks ning piltide vahel navigeerimiseks.

Veidi rohkem on teinud Cody Lindley, kes tegi oma versiooni Lightboxist, nimega ThickBox. Originaaliga suurimaks erinevuseks on võimalus kasutada ka muid elemente peale piltide, täpsemalt ka suvalist HTML-i ja seda nii skrollitavana, kui niisama. Oma implementatsioon on ka PJ Hyettil.

Sarnast teostust kannab endas muuseas Notify, mis kujutab endast tavaliste javascript.alert() ning javascript.confirm() funktsioonide stiilsemat asendust. Kahjuks töötab see hetkel IE-ga mitte just kõige paremini, tegu on siiski veel alles beta-staadiumis tootega.

LightBox JS v2

MS Live Drive ning analoogid

Viimasel ajal on hakanud ilmnema netis tavaliste veebiruumi pakkujatele lisaks spetsiaalset failimajutust pakkuvad. Tegelikult on sellised teenused juba pikalt olemas olnud, kuid 50MB hot.ee intranetti on suht raske korralikuks failimajutuseks pidada – kunagi mahtus 1.44MB flopile ka kolm mängu ära, aga tänapäeval läheb vähegi pikema Wordi failigagi selle ruumiga kitsaks, sama lugu on nende mõnekümne megaste limiitidega.

Õigemini öeldes, asi polegi mitte niivõrd mahtudes, et kui suur mingi fail on, vaid selles, et dial-up ajastul, mil 10 megase Flash 4 installifaili allatõmbamine läks parimal juhul tunniga, halvemal juhul katkes ühendus ära ja kogu ettevõtmist tuli paar korda korrata, tundus 50 MB igati piisav ja mõttekas ruum. Tänapäevaste püsiühenduste juures, kus Elion lubab oma digi TV kasutajatele peatselt isegi 12 MB allalaadimiskiirust, tunduvad need numbrid rohkem vaimuvägistamise ja vana opel kadetiga vormelivõistlusele ronimisega – kõik vaatavad ja naeravad, aga lõpuks sõidab keegi sulle sisse, kuna sa ei suuda piisavalt kiirelt eest ära kobida.

Seega, juba veidi aega on turul olnud kasutajate failidele vähe suuremat kettamahtu pakkuvad teenused, kus juttu on megade asemel juba gigadest, näiteks Xdrive, Omnidrive või igamehe tasuta (enamus nendest teenustest on siiski ju vähemalt mingis osas tasulised) GMail Drive, kuid see viimane kõigub vaevu vaevu legaalsuse piiril, kasutades oma andmete salvestamiseks GMaili kontot. Pealegi on sellel tõsised piirangud, kuna failide maksimumsuurus on vaid 10MB ning keelatud on igasugu .exe ja muud taolised potensiaalselt viirusi sisaldavad failid. Täpsemat võrdlust erinevate pakkujate kohta võib lugeda TechCrunch’ist.

Nüüd aga on ka suured tegijad lavale ronimas.

Yahoo kohta vaid arvatakse, et ta midagi vastavat võib välja tuua. Google kohta on rohkem teada, on välja tilkunud, et neil on plaanis oma tulevase uue teenusega GDrive “hakata salvestama 100% kasutaja failidest.” Väga ambitsioonikas ütlemine. Kurjad keeled räägivad, et Googlel olla oma süsteemide tarveks üle maailma püsti miljon serverit, eks paista mis sellest tuleb, ressursse ja teadmisi peaks jaguma. Google keeldub sellel teemal üldse kommentaare jagamast, kuid aravatavsti enne järgmist aastat midagi oodata ei ole.

Kõige konkreetsem on seega olnud hoopis Microsoft, töötades täiesti avalikult või vähemalt maha salgamata projekti kallal, mille nimeks on Live Drive. Idee järgi peaks kasutajad saama seega ligipääsu oma failidele, filmidele, muusikale ja milleleiganes ligi ükskõik kust kohast ja ükskõik mis seadmega.

Aravatavasti saab Microsoft oma teenusega ka ennem valmis, kui Google, kuid see tuleb sellest, et neil on palju vähem probleeme lahendada – Microsofti teenus on tasuline, Google soovib arvatavasti pakkuda kogu seda õne ja rõõmu, mida failide hoidmine kaasa toob, oma kasutajatele tasuta. Selline ruumi ning bandwidthi kasutus on aga kõike muud kui odav ja Google pole ometi mõni heategevusasutus.

Fakt on, et andmed liiguvad kõvaketta pealt netti, suur osa dokumendihaldusest on seda juba teinud, ka meedia on vabalt netist tarbitav – milleks hoida mp3 faili enda kõvakettal, kui suvalise flash-is tehtud pleieriga saad seda otse veebist kuulata ning seda mitte vaid kodustes tingimustes oma arvuti taga, vaid praktiliselt igalpool. Nüüd on järg ka kõige muu käes.

RSS vs. Atom vs. GDATA

Google on välja tulnud uue syndication (eestikeelset vastet paluks) protokolliga GDATA (Google Data APIs), mis peaks asendama (vähemalt osaliseltki) RSS-i ning Atomit. Via Web 2.0 Explorer.

Põhimõtteliselt meenutab antud Frankenstein vana ja tuntud Atomi syndication (endiselt, eestikeelset vastet palun) formaati, ainult vahega, et nende versioonis on rohkem võimalusi, täpsemalt – lisandunud on otsinguvõimalused, kus server ei vasta enam mitte mingi kindla kirjega vaid otsinguväärtustele vastava andmevooga. Lisandunud on ka kontroll, et kui vahepeal keegi parasjagu muudetavat kirjet ise muuta jõuab, siis ei lähe muutus läbi ning väljastatakse vastav teade – väga kasulik, kui suurem hulk inimesi korraga ühtsete andmete kukil istuvad, et ei teki sellist varianti, kus omast arust salvestad asja ära, aga tegelikkuses juhtub ei tea mida, kuna keegi teine tegeleb hetkel samade andmetega.

Kas seda süsteemi nüüd eraldi GDATAks kutsuda, see on veidi kahtlane, tegu on siiski vaid advanced Atomiga või miski sellisega, väga vajalikud muutused, aga sama hästi võiks ma ka ise mingid väiksed lisad sinna juurde mõelda ja siis juba oma nime all välja anda.

Andmete precaching (kuidas see eesti keeles oleks?)

Üks uus hea võimalus, mis on viimasel ajal tekkinud (või noh, tegelikult on võimalus olemas juba ammu, aga keegi ei tulnud selle peale, et seda kasutada või kui tuli, siis mitte massiliselt), on kasutada igasuguste andmete esitamisel (nimekirjad ja misiganes vastavad asjad) andmete eeltõmbamist serverist, mis annab kasutajale meeldivamad võimalused andmehulkade vahel navigeerida. Üsnagi hea õpetuse on kirjutanud Ryan Campell Particletree‘st (see konkreetne jutt käib küll rohkem JSONI kasutamise kohta vastava tulemuse saavutamiseks, aga sama hästi kõlbaks ka vana hea XML või misiganes andmevorm).

Asja point seisneb selles, et kasutaja saab kätte portsu mingist nimekirjast ning niikaua, kui ta seda nimekirja uurib (otsib sealt midagi või midaiganes), tõmbab skript serverist ära juba järgmise portsu andmeid, mille tulemuseks on peale kasutajapoolset märkuandmist, et tahaks edasi lugeda seda nimekirja – nupulevajutamisega või kuidasiganes – et andmed on juba olemas ja kuvatakse kasutajale silmapilkselt, misjärel asutakse salaja taustal jälle uut portsu andmeid ära tõmbama.

Probleemiks on muidugi võibolla liigne bandwithi kulutamine ja serveri koormamine, aga hei, meil on ju püsiühendused ja asjad ning see sekund maksab ka midagi, mis kuluks ootamise peale, kui tõmmataks serverist ainult kindlaid kasutaja poolt määratuid andmeid. 14K modemi kasutajatele ja 1M liini taga istuvate serverite adminnidele see muidugi ei meeldiks, kus konstantselt bandwidthi millegi tarbetu tirimise peale kulutatakse, kuid need numbrid peaks ju minevik olema?

Tegelikult oli kogu see postitus vaid selleks, et see ülevalpool asuv Particletree link välja käia, aga üherealine postitus täiesti uues blogis paistaks vähe nõmedana – sama hästi võiks ju hoopis oma del.icio.us-e lingikogu aadressi siia esilehe panna ja rohkem mitte midagi kirjutada (Y).